Kerttu pere tõi Põhja-Sakala valda huvitav ja ajalooga maja

Kerttu (42), Ergo (45), Loore Tuuli (9)

Maale kolimise mõte küpses meie peres üle 10 aasta ja see polnud selline sihiteadlik maja või koha otsimine vaid pigem plaaniks võetud unistus. Lõpuks sai see teoks neli aastat tagasi, kui pärast Maale Elama messi juhuslikku külastamist niisama ajaviiteks kinnisvarakuulutusi vaatasin. Märkasin üht põnevat maja. Oleme elukaaslasega mõlemad restauraatorid ja oma töökojaga toimetanud alates 2007. aastast. Oma suurest huvist ajaloolise arhitektuuri vastu otsisime just enda jaoks huvitavat ja ajalooga maja. Meie jaoks polnud oluline niivõrd maa suurus, sest põllumajandusega me tegelema ei plaaninud hakata. Vaja oli maja, kuhu saaksime kolida ise ja ka oma töökoja kaasa tuua. Ja otsisime just Viljandi lähedast kohta. Maja vaatamas käimisest kuni kolimisprotsessi alguseni läks vähem kui kuu aega. See oli meile täpselt sobiv ideaalne koht – 160 aastat vana metskonnakontor (tsaariajal metsamõis), kus imekombel säilinud hoone ajalooline olemus originaaldetailide näol – isegi kuni laineliste klaasideni välja. Veel oli suurepärane see, et majas on tööstusvool tööpinkide jaoks ja vesi sees. Ideaalses korras maja siiski ei olnud – 15 aastat tühjalt seismist oli oma töö teinud ja remonti nägi maja viimati 1980ndatel. Meie jaoks see aga sobis, sest valmis euroremonditud elamu polnudki see, mida me oleksime tahtnud.

Saime teada, et see maja oli olnud mitu aastat müügis ja justkui ootas just meid. Kummalisel kombel selgus Ergo suguvõsa uurides, et tema vanaisa elas 8 põlve tagasi samas külas. Ja nagu sellest veel vähe oleks, asus tema talu meie praegusest kodust 150 meetri kaugusel. Seda saime teada alles hiljem, kui olime juba aasta maal elanud.

Oleme mõlemad olnud vägagi linnainimesed. Ergo sai lapsepõlves vähemalt suved maal veeta, minul polnud ka seda. Olen kolmanda põlve tallinlane ja vanaemad-vanaisad olid kõik linnas. Lapsena kadestasin hirmsasti neid klassikaaslasi, kes suved maal said veeta. Siis hakkasingi plaanima, et kolin kunagi maale elama. Ergol oli samuti sama pisik sees. Tema aga oli mõneti minust ette jõudnud – juba 20 aastat tagasi elas ta mitu aastat suvehooajal Soomaal, sai mõne haabjagi valmis. Päriselt maal elamiseks seda aga nimetada ei saa. Meil on vedanud ka tütrega, tema teatas juba 3-aastasena kõva häälega ühes külapoes, et meie peaks nüüd ka maale kolima ja lehma võtma. Praegugi pole tema meie otsust kahetsenud, kuigi lehmavõtmisest ta rohkem juttu pole teinud.

Nii et tegelikult nii järsku maale kolides hüppasime tundmatus kohas vette. Julge hundi rind pidi aga rasvane olema – või on meil siis lihtsalt vedanud. Sattusime kohta, kus naabrid on toredad, leidub väga toimekaid külaelu arendajaid ja isegi interneti püsiühendus on olemas. Elu enne ja pärast maale kolimist on kardinaalselt erinev. Teatris käime oluliselt rohkem, muudel kultuuriüritustel samuti. Linnas oli kõik käe-jala juures, aga aega polnud. Elu maal on oluliselt rahulikum ja vabam.

Töökoha pärast me maale kolides ei muretsenud, sest oleme iseendale tööandjad ja ka nüüd, neli aastat hiljem, pole tellimused vähenenud. Pigem on põnevaid töid juurde tulnud, sest maal elades tundub Eesti suurem. Tallinnas tegutsesime tööalaselt peamiselt Tallinnas ja sealt välja väga ei saanudki ning muud Eestit nägime harvem. Nüüd viib töö meid nii Tartusse kui Rakverre ja elu on nii palju põnevam.

Kirjutame oma elust maal ka järjejuttu, mis ilmub kultuuripärandi ajakirjas Pööning – kel huvi, võib lähemalt lugeda.

Kerttu