Lood

Tahevas tahet ja tunnet – just seda kogukonnatunnet – jagub

Taheva kandi elanik on eestlase loomule kohaselt tagasihoidlik, kuid seejuures uskumatult visa ja töökas. Ta elab justkui muuseas üle karmi talveilma ja teeolud ning kus viga näeb laita, seal paneb ta käed külge ja aitab. Ta austab naabrit ja traditsioone, ei pea paljuks naabrimemmele linnast taluvõid ja retseptirohtu tuua või külatalgutel käiseid üles käärida. Ta on ehe ja aus, oma ja kindel. Ta hoolib, hoolib endast, oma perest ja kodust, oma külast ja kogukonnast. Ta loob ja muudab maailma, võtab eest ning vajadusel aitab järele.

Jah, Eestimaa algab just siit, just selle imekauni piirijõe Koiva kallastelt, kus Vana Võrumaa kombe kohaselt veel päris elu elatakse. Siit, kus on kõige ilusamad männimetsad, saladuslikud seenekohad, rohelised heinamaad ja nõiduslikud päikesetõusud. See on see koht, kus ritsikate kontsert sumedatel augustiöödel ulatub linnakärastki kõrgemaks, kus suhkrustki magusamad rämmamarjad noppijat rõõmustavad. Siin elatakse looduses ja loodusega, siis paiknetakse hajali ja samas elatakse nii väga koos, üksteisega koos. Siin tuntakse teineteist, mööda ei minda.

Kui vaja, saadakse kokku. Et peod saaksid peetud, et tööd saaksid tehtud, et ideed saaksid suureks mõeldud ja julgeks kasvatatud. Igaüht on vaja, kelletagi ei saa. Inimesed on siin kullahinnaga, noored ja kogenud koos loovad meie loo. Meil on inimesi, kes suudavad mängeldes ümber käia hüper-super moodsa tehnikaga, neid kes teavad, kuidas projektitoetustega maksimaalset väärtust luua, neid, kes töökindad käes kohal on, kui külas jaanilõke on vaja püsti seada või maanteekraavid prügist puhastada. Meil on visionääre, pillimehi, kunstnikke, meistrimehi, hakkajaid noori ja krapsakaid prouasid. Me väärtustame oma naabreid Karulast ja Mõnistest, sest nendeta maal ei saa. Koos ootame me külalisi, koos tervitame uusi elanikke, koos lubame, et oleme teile, head maaelu vastu huvitundjad, toeks, kui te meie kasuks otsustate.

Kui tulete, siis kahetseda ei tule. Siin saab ennast teostada, väikestviisigi maailma muuta, ikka erilisemaks, just enda moodi. Kas teate, kui hea tunne on pärast talgupäeva hetke koos istuda ja juttu puhuda? Mis tunne on, kui ulmeline idee üülaadast saabki teoks ning  sajad inimesed leiavad tee Sinu pisikesse kodukülla, et sellest imest osa saada? Kui sügispäike sirab sisse igast antiiksest kirikuaknast, et valgustada helevalget uut kirikupõrandat, mis paljude annetajate abiga valmis on saanud? Kui külarahva poolt kaante vahele saanud piirkondlik arengukava jääb ajas kestma ning hakkabki ajalugu looma? Kui rahvas saab kokku, et üheskoos suvikõrvitsast just seda kõige maitsvamat rooga valmistada või et kalapäeval Mustjõe tumedatest vetevoogudest täpselt õiges mõõdus särge õngitseda? Kui hästi maitseb lihtne hernesupp pärast päevatööd bussiootekoja katuse vahetamisel? Kui siidised tunduvad võrkpalliväljakud, kui oled ise neid liivaga täitnud ja rehaga silunud? Kui erilised on jaanilõkke taustal Hargla rahvariided siinsete kaunite tantsijate seljas ja kuidas kriuksub külakiik, kui sellele südaöösel hoogu anda? Kui harras on vaadata lapsi päevi näinud lavalaudadel võrukeelset eeskava esitamas või kui uhke tunne valdab kogukonda, kui Hargla Kooli minifirma jälle mõnelt suurkonkursilt suurvõiduga koju naaseb?

Kindlasti te aimate neid asju, tunnete ära. Ehe ja aus on siinne elu ja inimesed. Paljajalu käies hoitakse pea selge ja tervis hea, sest nii tuleb ja jääb ka julgus suurelt mõelda ja häda korral ebamugavat teed käia. Aga tee läheb siin kindlalt ülesmäge, sest siin ei kardeta kukkuda ega vigu teha, omamoodi olla ja elada.

Rõõm on tuttavaks saada! Kiika www.kotus.ee ja leia meid ka Facebookist!

Teksti autor: Monika Rogenbaum

 

Please follow and like us:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga