Tallinna tüdruku Urve Naha 44 tegusat aastat Harglas

01.07.2020

Urve on väikeses Hargla koolis õpetaja-ametit pidanud juba üle nelja aastakümne, ent on see vaid väike osa tema olemusest. Pere jaoks on ta maailma parim ema ja vanaema ning kogukonna jaoks üks kindel tugisammas.

„Olen täitsa tavaline maanaine, mis minust ikka kirjutada,“ arvab Urve Naha. Teda ümbritsevad inimesed seda meelt ei ole, sest küsimuse peale, kes on Taheva kogukonnas üks tore ja tegus inimene, näidati näpuga Urve poole. Kuigi Urve ei ole põline lõunaeestlane, vaid hoopis linnatüdruk – sündinud Tallinnas ,- on ta oma teadliku elu veetnud Hargla kandis. „1. augustil saab juba 44 aastat täis, kui  peale Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaali lõpetamist siia tööle sattusin,“ meenutab Urve. Kui tuli aeg valida, kuhu peale lõpetamist tööle asuda, jäi sõelale Hargla, kus vajati kehalise kasvatuse õpetajat. „Üks kursusekaaslane oli siitkandist, olin tal kooliajal külas käinud, enne seda ei olnud ma Valgamaal käinudki“. Koht meeldis juba tookord ja sellist tunnet, et oleks tehtud vale valik, ei ole tekkinud siiani.

Lastel on mõnusam maakoolis

Oli võimalik valida, kas kehalise õpetajaks või kusagile sovhoosi/kolhoosi spordiinstruktoriks. „Loomulikult ma valisin kooli. Algul arvasin, et olen siin kolm aastat, nagu tol ajal kohustuslik, aga … siis tuli armastus, ja siis sündisid lapsed riburada. Siis leidsingi ühtäkki: see siin ongi minu kodu! Niimoodi ma siia jäingi …“ Haridustee, mis laste sündides katkes, sai jätku kuldses keskeas. „Magistrikraad sai omandatud viiekümneselt,“ muigab Urve oma tublist saavutusest rääkides.

Kolm tütart, kellest paar on kaksikud, on samuti kasvanud Harglas. „Ka see mõjutas: kui lapsed on väikesed, on neil maal mõnusam kasvada,“ teab Urve. „Tüdrukud käisid loomulikult Harglas koolis, siis Valga gümnaasiumis ja edasi leidsid igaüks oma tee. Ent saame tihti kokku, nad käivad ikka hea meelega kodukandis.“ Lapselapsi on Urvel kokku viis, nemadki käivad vanaema sõnul väga hea meelega maal, eriti suviti. „Ikka oleme siin koos kõik jaanipäevad, sünnipäevad, ka jõulud … Nad leiavad ikka võimaluse siia tulla. Ja see on nii armas.“

Ühes on õpetaja Urve Naha kindel: väikesed maakoolid peaksid säilima. „Meilgi on siin väike kool, kus  enamus liitklassid. Arvan, et väikeses koolis on õpetaja ja õpilase side tugevam, on rohkem individuaalset lähenemist õppetööle. Meie tunneme hästi kõiki oma lapsi ja nii on parem toeks olla. Kodulähedane ja looduskeskne kool aitab lastesse programmeerida õigeid väärtushinnanguid.

Eemalt, isegi väga kaugelt vaadates tundub Taheva kant olevat eriline: hästi paistab väljapoole tugev kogukonnatunne. „See on tõesti tunnetatav,“ kinnitab Urve ja lisab, et kus on tublid eestvedajad, seal jagub alati kaasaminejaid. „Meil on ju Monika (Monika Rogenbaum – L.M.) ja Rasmus (Rasmus Onkel – L.M.), nemad on kogukonna patrioodid, kes kohe oskavad kaasa kutsuda. Aga mitte ainult, siin on palju tegusaid inimesi. Ja ega meil ole nii, et peab – on lihtsalt kujunenud, et alati tullakse hea meelega.“

Isetegemine paneb loovuse proovile

Külarahvas aga räägib, et naljalt ühtki sündmust ei möödu, kus ka Urve ise nõu ja jõuga abiks ei oleks ega õlga alla ei paneks. „Kui on vaja siis ikka,“ jääb ta tagasihoidlikuks. „Varem, kui oli Taheva vald, siis korraldasin küll rohkem matkasid ja muid selliseid spordiga seotud asju. Suuri, rahvarohkeid spordiüritusi siin korraldada ei saa, sest koolil ei ole võimlat ega staadioni, küll aga on olemas korvpalli- ja jalgpalliplats. Aga meil on männimets ning mõnusad matkarajad ja õpilased on harjunud, et ollakse hästi palju õues,“ on kõneleja positiivne ja märgib, et oskus olemasolevaid võimalusi ära kasutada paneb just loovuse proovile.

Kogukondlikke sündmusi on piirkonnas rohkelt ja neis löövad kaasa nii Urve pere kui ka teised piirkonna noored, kes suviti maal on. „Näiteks öölaat (Kotussõ Uma Üülaat – L.M.) kujunes eelmisel aastal väga ägedaks sündmuseks. Eks tookord tuldi juba uudishimust. Arvestasime julgemates mõtetes paarisaja külastajaga, kohale tuli üle kaheksasaja inimese. Väga oodatud ja populaarne  on suviti toimuv kalapäev. Jah, kogukonnatunne on siin mõnus,“ tunnistab Urve.

Kas suures vallas kogukonda ühtsena hoida on keerulisem? „Ei! Inimesed on ju samad, eestvedajad on samad, võibolla rahade liigutajad on teised … Samas oleme saanud palju raha projektidega – meil on ju hea projektikirjutaja ka. Tema kohe oskab sinna õigele nupule vajutada.“

Just see õige maa sool

Urve on olnud ka üks Taheva Valla Külade Seltsi liikmetest alates selle asutamisest 2009. aastal ja hingega kodukoha hea käekäigu eest väljas. „Hargla kandi tegemistes oleme Urvega, võiks öelda, et juba aastakümneid koostööd teinud,“ sõnab seltsi juhataja Monika Rogenbaum. „Ta võtab pisemaid ja suuremaid ülesandeid enda kanda ning külas kõik – teadagi – temasuguste najal püsib. Kui vähegi võimalik, on ta on alati kambas, olgu need talgu- või arvutitööd, kultuuri- või spordisündmuste korraldamine – Urvega saame alati arvestada.“ Taheva piirkonda hõlmava Kotuse koostöövõrgustiku koordinaator Rasmus Onkel aga hindab Urves muuhulgas uuendusmeelsust. „Urve on kindel kogukonna alustala, ja kui on abi tarvis, siis Urve alati aitab nii palju kui oskab ja suudab. Temaga saab arvestada, tema peale saab kindel olla ning temaga saab vabalt ja mõnusalt suhelda. Urve suureks positiivseks omaduseks on tema julgus uute asjadega kaasa minna.“

Ka väikese Hargla kooliga on kauaaegne õpetaja kokku kasvanud. Kooli direktor Juta Kond ütleb, et Urve on ka õpetajana asendamatu. „Tema kehalise kasvatuse tunnid on läbimõeldud ja sihipärased, ja ta on suurepärane ürituste organisaator. Urve tegutseb pühendunult ning süveneb pisiasjadesse,“ iseloomustab koolijuht head kolleegi. „Kehalise kasvatuse õpetajana on Urve kõigi töötatud aastate jooksul väsimatult propageerinud tervislikke eluviise ning kogukonna liitjana on tema kaasabil toimunud mitmed ettevõtmised – jüriöö jooks, spordipäevad, võrkpalli- ja jalgpalli võistlused. Tema väsimatust ja entusiasmi jagub nii kooli- kui kogukonnaellu.“

Hargla Maakultuurimaja juhataja Lea Radsini sõnul aga ongi Urve just see õige maa sool, kes suudab ja jõuab kõike – on õpetaja, teeb sporti ise ja kutsub ka teised kaasa, laulab Hargla Maakultuurimaja naisansamblis HarMõn, ei ütle ära abist ürituste korraldamisel, osaleb meelsasti ekskursioonidel. Ta on alati nõus aitama, kui keegi vajab abi, ja mis kõige vahvam – tal on alati hea tuju ja naeratus näol.

Kui Urve Naha kolme lapse ja viie lapselapse käest küsida, milline on nende ema ja vanaema, siis Urlika, Kadi ja Kairi vastused ei üllatagi. „Ema on väga tore, lahke ja armastav, ta on saanud suurepäraselt hakkama oma laste kasvatamise ning õpetamisega. Meie, tema kolm tütart, oleme olnud sünnist saati ümbritsetud armastusega,“ ütleb Urlika. „Meie kodus on olnud alati kindlad reeglid ja emale on olnud väga tähtis, et me õdedega omavahel hästi läbi saaksime.“ Tütar lisab, et kaugemal elamine pole takistanud emaga kontakti hoidmast – helistatakse peaaegu iga päev ja ei ole ühtegi nädalavahetust, mil keegi lastest perega emale külla ei sõida. „Ta võtab meid alati lahkesti vastu – me võime oma ema poole pöörduda mistahes murega, alati saab kõik lahendatud. Ema suhtub meisse ülima hoole ja armastusega ning samamoodi suhtub ta ka oma lastelastesse.“ Mitte ainult lastel ja lastelastel pole ema ja vanaemaga vedanud, Urve on ka supertore ämm.

Lapselapsed – 6aastane Roosi, 11aastane Karoliina, 13aastane Laureena , 9aastane Oskar ja 13aastane Tristen – armastavad oma vanaema väga ja küllap on Urve lisaks toredaks vanaemaks olemisele ka suurepärane kokk, sest kõik viis ütlevad, et vanaema toidud maitsevad neile väga ja vanaema teeb alati nende lemmiktoitu.